Esimese operatoori pilt
Mürgistusteabekeskuse logo

Infoliin on avatud E-T 9.00 – 21.00, K-P ööpäevaringselt nii elanikele kui ka tervishoiutöötajatele.
Telefoniliinile helistamine on anonüümne ning kohaliku kõne hinnaga.

Välisriigist helistades (+372 ) 626 93 90

Teise operatoori pilt
vahekoht

Meist meedias

Õnnetused juhtuvad väsimusest ja tähelepanematusest, Maarja Pae. Pereõde 25.04.2016

Eesti Mürgistusteabekeskuse tööst ja ravimitest, Mare Oder. Eesti rohuteadlane 4/2014

Tarbija24, 31. august 2011, nõuandeid seenemürgistustest hoidumiseks annab mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder.

Kuku Raadios 4. aprillil 2012, rääkis keskuse juht Mare Oder mürgistusinfoliinist, keskusest ning peamistest mürgistusohtudest.

Terviseinfo.ee lehel kirjutas 2. juulil 2012 keskuse juht Mare Oder ja Tervise Arengu Instituudist Maris Jakobson, tervist edendavate lasteaedade suvekoolis räägitust Laste mürgistusi ennetab number 16662

ETV, 26. jaanuar 2013, saates "Mõistlik või mõttetu" on juttu kodukeemiast. Mürgistusohust räägib Mare Oder.

Eesti Ekspressis 13.06.13 räägib keskuse juht Mare Oder koos ajakirjanik Eve Kaljusaarega põhjustest, miks enim mürgistusõnnetusi juhtub kuni 3-aastaste lastega, aga pühendame aega ka teismelistega juhtuvatele õnnetustele. Lisaks saab lugeda mürgistusohtudest metsas ja aias ning lõppkokkuvõttes saab ülevaate, kuidas lastel mürgistust ära tunda, mida ette võtta ning mida võiks varuda kodudesse olukorraga toimetulekuks. 

Õhtulehes 11.06.13 ilmus Eesti haigekassa toetusel artikkel „Enim on mürgistustest ohustatud lapsed“ kus ajakirjanik  Silja Paavle’ga arutab keskuse juht Mare Oder mitmeid mürgistusteemasid nagu naerugaas, sääsemürk, pesugeelikapslid ent ka teemast „Peol sõpra üksi ei jäeta!“. Samuti saab lugeda artiklit „Mürgistusohud reisil“ (Mare Oder, keskuse juht, Ruth Kastanje, keskuse õde-konsultant). Kristiina Põld, mürgistusteabekeskuse kliiniline konsultant jagab nõu „Esmaabi ägedate mürgistuste korral“. 

Pärnu Postimees 21.06.13 „Kui mürk tapab sääse, mõjub see inimeselegi“ artiklis räägib keskuse juht Mare Oder koos ajakirjanik Riina Martinsoniga ka süütevedelikest, ravimitest ning õigest tegutsemisest mürgistusõnnetuste korral.

G4S firmale tegime õde-konsultant Ruth Kastanje ning keskuse juht Mare Oder’i poolt koostööd nende algatatud sotsiaalmeedia liikumisega „Julged hoolida?“ ning selle uue ettevõtmisega „Turvaliselt läbi elu“ .  Meie artiklit "Mürgistusohud reisil" saab lugeda siit

Samuti meeldis meie reisiartikkel Bioneer.ee tegijatele.

15. juuni 2013 ilmus Tarbija24.ee lehel artikkel „Rästikumürgi antidooti saab vaid kolmes haiglas“, kus keskuse kliiniline konsultant Kristiina Põld vastab ajakirjaniku küsimustele.

Koostöös Lastekas.ee tegijatega on Mürgistusteabekeskus osalenud lastele ja vanematele asjaliku ohutusraamatu koostamisel, kus muude oluliste õpetussõnade juures räägime taaskord üle kõige põhilisema mürgistuste vältimisest. Ohutut suve!

12. juuli 2013 rääkis Mare Oder ERR´i uudistele pesukapslite ohtlikkusest väikelastele.

Septembris 2013 ilmus lehes Tervise Edendaja artikkel, kuidas Raplamaal õppisid paljulapselised pered mürgistusohtu vältima. 

Meedia KKK

Millised on kõige sagedasemad abiküsimised, kui helistatakse numbrile 16662?

Mürgistusinfoliinile helistamise trendid olenevad suuresti hooajast. Näiteks seenemürgistuskõned on aastas kolme lainena (kevadel, suve lõpul ja jõulude ajal), nikotiinimürgistuskõned (lapsed leiavad vanemate jopede taskutest sigaretid või rohu seest poolikud konid) hakkavad keskusesse saabuma peamiselt koos grillihooaja algusega.

Ravimitest tingitud mürgistuskõned on küll aastaringselt, ent siingi on omad trendid. Näiteks suveperioodidel, mil inimesed viibivad peredega enam vanavanemate kodudes, tuleb ette väikelaste poolt eluohtlikke südame- ja vererõhutablettide neelamisi. Köhasiirupite joomisest tingitud kõned laekuvad infoliinile 16662 praktiliselt ainult viirushaigusperioodidel. Varakevadest hakkavad keskusesse saabuma kõned erinevate taimemürkide kasutamisest tekkinud mürgistusega. Erandlikud pole juhtumid, kus ajapidaja soovitud eesmärgi saavutamiseks segab kokku erineva koostisega tõrjevahendid ning saab seejärel tõsise mürgistuse nende aeda pritsimisel. Kodukeemiast, raskemetallidest ning erinevatest taimedest, tingitud mürgistuskõned aga saabuvad aastaringselt.

Kas vannaitoa- või köögiriiulil on ka midagi sellist, mida vanemad tavaliselt ei taipa peita, aga selle suhupistmine võib lapsele ohtlik olla?

Eks erinevate perede köögi- ja vannitoa riiulid sisaldavad erinevaid kemikaale. Neist tõesti tuntuim ja tõsisemaid söövitusi põhjustav on äädikas. Ent kui äädikas hoiatab ebameeldiva lõhnaga, siis nendelt samadelt riiulitelt, aga ka laudadelt on leida sama ohtlikku vesinikku. Lauale unustatud vesinik on ka sageli lastemürgistuste põhjustaja, kui laps rüüpab klaasi jäetud vesinikku vee asemel. Kosmeetikatoodetest tasub emadel kõrgemale panna erinevad epilatsioonikreemid, mis on lapsele suhu/silma sattudes kindlalt söövitavad. Teise suurem grupp ohtlikke kosmeetikavahendeid on kunstküüne paigaldamisel kasutatavad lahused ja liimid. Raskeid mürgistusi on mujal maailmas põhjustanud Primer, aga ka tsüanoakrülaatliimide hulka kuuluv küünetippide liim. Meil on mürgistuskõnede põhjal seni taolised mürgistused olnud emade kiire reageerimise tõttu kergemad ning viimasel ajal harva esinevad.

Viimasel ajal on aga märgata trendi, kus väikeste laste emad keedavad kodudes seepi ning ettevaatusele kutsub selle koostises olev äärmiselt leelise reaktsiooniga seebikivi. Lapse kätte sattudes võib see aine põhjustada talle kannatusi elu lõpuni.

Tuleb märkida, et kõikidest vannitoas ja köögiriiulitel leiduvate kemikaalidega toimuvaid mürgistusi on võimalik vältida. Kõige efektiivsem on igasugune pudel koheselt peale kasutamist kindlalt sulgeda ja kõrgemale ära panna. Samuti tasub vältida kodudes väga söövitavaid vahendeid ehk siis vedelikke, mille pH on kas alla 2 või üle 11,5. Muidugi soovitame kasutada kemikaale, mis on varustatud lapsekindla korgiga, ent selle avamise õpib laps oma vanemaid jälgides kiiresti.

Patareide puhul on sageli probleem enam organismi sattunud võõrkehas, ohtlik on selle kinnijäämine söögitoru osas, aga võimalik lekkimine (nt kui patarei on juba vana). Selliste kõnede puhul mürgistusinfoliinil nõustav erakorralise meditsiini õde hindab olukorda eelkõige patarei vanuse, -tüübi, -läbimõõdu ja lapse vanuse järgi.

Oskate näiteid tuua, kust lapsed on mürgiseid asju kätte saanud? Või millised iga päev kasutatavad asjad võiks igaks juhuks kõrgele ära panna?

Üllatavaid näiteid on tõesti keskuse andmebaasist leida ka juba meie napi 4-aastase tegevuse baasil. Mürgised ained on leitud külaliste mahapandud kottidest, külaliste või vanemate koridoris rippuvate riiete taskutest, prügikastide juurest maast, kodumuru seest peale pere grillipidu külalistega, kodusest narkotehasest, kus vanemad valmistasid kodus GHBd ja laps sai eluohtliku mürgistuse lauale jäetud GHB-vedeliku joomisest. Sageli on narkootikumidest tingitud kõned saabunud peale noorukite pidusid, kus ka väidetavalt vaid sõprade keskel peetud peol on korraks lauale pandud joogiklaasidesse poetatud mõnd narkootilist ainet.

Alati peaksid olema lastega peredes kõrgele ära pandud olema alkohol, tubakatooted, söövitavad ained, käekotid (kuna sisaldavad pea alati mõnda ravimit vm lastele mürgist ainet).

Milliste aia-, pargi või metsataimede eest tasub hoiatada?

Mürgiseid taimi (ja marju) on Eestis päris palju. Sagedamini helistatakse mürgistusinfoliinile selliste taimede mürgistustega, mis küll ei põhjusta süsteemset mürgistust, ent on nende söömisel või nahaga kokkupuutel ärritavad. Nendeks on talvekuudel enam tubased jõulutäht ja monstera, suvel erinevad fotosensibiliseerivad taimed, sageli putked. Tõsisemad mürgistused toimuvad aga tavaliselt kauni välimuse pärast koduaias kasvatatavate taimedega nagu kuldvihm, sõrmkübarad, käokingad. Kusjuures mõne taime seemned on mürgisemad kui taim ise ja mürgistuseks piisab vaid paarist seemnest. Metsas liikudes on enam mürgistuskõnesid saabunud peale ussilaka söömist, mis oma mõru maitsega õnneks lapsed rohkemate marjade söömisest eemale peletab, ent juba 3 marja söömine võib osutuda ohtlikuks.

Meie suvede lahutamatu osa on grillipeod- süütevedelik, sigaretid ja alkohol. Kui murelik tasub olla, kui laps juhtub alkoholi lonksama või suitsukoni alla neelab?

Lapse poolt mistahes alkoholi- ja tubakatoodete tarbimise puhul tasub igal juhul konsulteerida mürgistusinfoliiniga 16662 ja hoida käepärast mürgistuse põhjustanud aine/toote pakend.

Õnneks sisaldavad tänapäeval vaid vähesed süütevedelikud metanooli, ent ka etanool on lapse tervisele ohtlik. Näiteks on üle 0,5 promillise joobe ehk 1 ml/kg 40%-list viina, 4 ml/kg 10%-lise veini ja 8 ml/kg 5%-lise õlle joomine põhjustanud lapsele selgeid mürgistusnähte. 0,2 promilliline joove võib põhjustada lapsele ohtlikku hüpoglükeemia, kus veresuhkru sisaldus langeb ohtlikule tasemele.

Sigarettide mürgisus oleneb nende nikotiinisisaldusest. Ent üldiselt sisaldab 1 sigaret 15-20mg nikotiini, mis teoreetiliselt võib põhjustada väikesel lapsel tõsist mürgistust. 1 sigarett, üle 3 sigaretikoni, 1 sigarikoni, näpuotsatäis nuusktubakat või mistahes kogus nikotiini sisaldavat närimiskummi võib põhjustada mürgistussümptomeid. Kõige tavalisemateks mürgistussümptomiteks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja suurenenud süljeeritus. Raske mürgistuse korral on võimalikud meeltesegadus, ärrituvus, unisus, krambid ja teadvusekaotus.

Mida teha teismelisega, kes saabub peolt koju purjus olekus ning ta seisukord tundub olevat tõsiselt halb?

Esimese asjana tuleks vanematel püüda aru saada, mida joodi. Eelkõige on nõustamiseks vajalik teada tarbitud alkoholi päritolu (osteti poest, baarist või toodi kuskilt mujalt) ja nooruki poolt tarbitud alkoholi kogus. Samuti aeg, kui pika aja jooksul midagi tarbiti ja kas pakuti midagi proovida (mõni tubakatoode, tablett, plaaster, pulber, tilgad) ning millal peale tarvitamist tekkis halb tunne ja millised on sümptomid. Selle ja helistaja poolt olukorra kirjelduse põhjal saab 16662 mürgistusinfoliini õde hinnata, kas on võimalik nooruki seisukorda parandada kodus või on vajalik kiirabi kutsumine.

Taolistel peojärgsete mürgistusolukordade puhul on kõige ohtlikum organismis elektrolüütide tasakaaluhäiretest tingitud olukord ning mõnuainete tarbimisest tekkinud teadvuse- ja südamerütmihäired. Kui tegemist on alkoholitarbimise järgse reaktsiooniga, siis piisab mõõdukas koguses ja vähehaaval vedeliku joomisest, ka kohvi/tee joomisest, vältides siiski gaseeritud jooke. Kuna sageli põhjustab igasugune ülemäärane mõnuaine tarbimine (olgu siis alkohol vms) oksendamise, tuleb nooruk magama panna kindlasti küljele ja mitte selili, kus ta võib oksemasside kopsuaspireerimise tõttu lämbuda.

Kas suvel, mil paljud lapsed koolivaheajal üksi kodus, on mürgistusjuhtumeid enam?

Eelkõige tuleb märkida, et lastemürgistused juhtuvad enam vanuses kuni 3 eluaastat, mil laps alles avastab maailma ja tulenevalt arenguperioodist liigub kõik leitu esimesena suhu. Ja selles vanuses lapsed ei oska veel ka karta uut ja tundmatut. Ent kuna nii väikseid lapsi naljalt koju üksi ei jäeta, ei mõjuta ka lasteaedade kollektiivpuhkused selles mõttes nende mürgistusjuhtumite sagedust.

16662 infoliinile on aga saabunud suveperioodidel enam kõnesid vanavanematelt, kelle hoole alla on laps jäetud. Südame- ja vererõhutablettidest tulenevad tõsised mürgistusjuhtumid on üks valdkond. Teine suurem grupp kõnesid on tingitud ühekordses annuses ohutute preparaatide, vitamiinide, erinevate toidulisandite neelamisest. Erandiks selles grupis on vaid rauda sisaldavad vitamiinid ja toidulisandid, mis põhjustavad ka ühekordses annuses tõsise mürgistuse. Kolmas nö koolivaheajal toimunud mürgistusnõustamiste grupp on ravimid, mis antakse lapsele suvekodusse kaasa igaks juhuks. Need on erinevad allergiaravimid. Neid on lapsed kappidest leidnud iseseisvalt, aga neid on antud ka vanavanemate poolt kahe- ja kolmekordse annusena, et nt last piinav sügelev lööve ikka kindla peale ära kaoks.

Tavaliselt on vanavanema poolt korraks tähelepanuta jäetud lapse võime/oskus ronida kõrgele kapi otsa tulnud täiskasvanule tõelise üllatusena, jättes tähelepanuta tõsiasja, et lapsed on kiired õppima ja nende liikumisaktiivsus võib erineda oluliselt võrreldes viimase külastusega.

Kas on mingi rusikareegel käitumiseks, kui laps on mõnda kodukeemiavahendit joonud või tabletti söönud?

Ikka on. Eelkõige suu loputada ja veenduda, et seal ei ole tableti/kemikaalijääke. Seejärel anda väikeste koguste kaupa juua vett, mis lahjendaks allaneelatud mürki. Kindlasti pole mõtet ajada last oksendama, eriti söövitavate ainete puhul on see lausa keelatud. Magu tuleb toime pisut tugevamas kontsentratsioonis happelise vedelikuga, kuna maos on alati maohapet ning teistpidi toimuks oksendamise korral uus söögitoru söövitus halvendades seeläbi kannatanu seisundit veelgi.

Tõsise söövituse tunnuseks on alati suurenenud süljevoolus ning sellisel juhul on vajalik lapse kiire transport haiglasse. Mürgistusinfoliinile 16662 helistamine on mõistlik aga ka sellistel juhtudel, kui peale kemikaali/tableti neelamist esialgu ja kohe midagi ei juhtunudki või mürgi neelamine pole kindel. Mõned kemikaalid ja ravimid hakkavad toimima pikema aja jooksul ning mõnedel juhtudel on siis sümptomite tekkimisel juba liiga hilja tegutseda.
Ei tasuks häbeneda infoliinile helistamist ka vaid kahtluse korral mürgistusele, kuna helistamine on anonüümne ning kohaliku kõne hinnaga ent võib päästa lapse tervise, ka elu.

Milliseid esmaabivahendeid võiks koju varuda? Kas üldse on sellised olemas?

Erinevate mürgistuste puhul on ravivõtted ka erinevad, ent mitmete mürgistuste korral saab siiski ka ise midagi ette võtta.

Igas kodus peaks olemas olema aktiivsüsi. See ei maksa palju ning õigete säilitamistingimuste korral praktiliselt aegumatu, ent võib üllatavalt paljude mürgituste korral olla elupäästvaks vahendiks. Igas kodus võiks tablettide arv, mida varuda, võrduda lapse neljakordse kehakaaluga. Näiteks 10kg lapse puhul 40 tabletti. See on kogus, mida võib vaja minna ja mis on enamefektiivne, kui nt maoloputus või oksendamise esilekutsumine.
Isegi, kui neid tablette pole vaja kõnealuse pere laste puhul, võib abi vajada naaber või lähedal elav tuttav, kui apteegid on kinni, kaugel või pole inimest, et saaks kiiresti apteeki nende järgi joosta.

Kindlasti ei või sellises koguses aktiivsütt lapsele anda ilma mürgistusinfoliiniga konsulteerimiseta, kuna ka aktiivsöel on kõrvaltoimed ning teistpidi ei aita aktiivsüsi kõikide mürgistuste puhul. Seega on taoline soovitus 16662 telefonilt alati põhjendatud. Samuti annab telefoniliinil nõustaja sellisel puhul soovitusi aktiivsöe efektiivseks manustamiseks lastel, kuna neid tablette on pea võimatu väikestel inimestel tervelt neelata.

Väga palju levib nn rahvatarkust, mida mürgituse või putuka-rästiku hammustuse korral teha. Ehk, millised on valed sammud, mida abistades tehakse? Kuidas käituda mesilase ja herilase nõelamise korral? Aga rästiku?

Eelkõige pean alustama sellest, et Eesti on selles mõttes õnnelik maa, kus pole teada ühtegi eluohtlikku looduslikku mürgilooma. Meie rästikumürgist põhjustatud reaktsioonid on nö paikse toimega ega levi süsteemselt. Ohtlik on rästikumürgist vallandunud allergiline reaktsioon ning hilisem tursete alanemisest tingitud vedelikubilansi muutus. Ent siiski on tegu riigi mastaabis ainukese mürgiloomaga.

Ilmselt on inimeste tegevusi, mida sellistes olukordades tehakse, erinevaid. Aga igal juhul on valed 2 asja: abistajate paanika ja kannatanu liikumine.

Hea tegutsemistaktika rästikuhammustuse puhul on kirjas konkreetselt ka meie kodulehel:
- Rahusta kannatanut ja palu tal liikumatult lamada. Säilita ise rahu.
- Muuda hammustuskoht liikumatuks – paigalda kompressiooniside
- Ära proovi seiklusfilmides nähtule tuginedes hammustuskohta noaga välja lõigata ja ka žguti paigaldamine ei takista mürgi levikut
- Transpordi kannatanu lähimasse haiglasse. Ära lase kannatanul liikuda!
- Helista alati Mürgistusteabekeskusesse 16662 või Häirekeskusesse numbril 112

Tuleb ka mainida, et enamikel juhtudel ei vaja rästikuhammustus antidooti. Enamgi veel – antidoot võib ise põhjustada eluohtlikke, ning selle manustamine on seetõttu ka haiglates väga läbimõeldud protseduur.
Nii herilase kui ka mesilase mürk sisaldab väikesemolekulilisi aineid, mis tekitavad paikset reaktsiooni. Mürk sisaldab ka suuremolekulilisi proteiine, mis võivad põhjustada allergilisi reaktsioone.
Ja taas on head tegevusjuhised olemas meie kodulehel:

- hammustuskoht puhastada desinfitseeriva ainega;
- paikset valulikkust võib leevendada külma vee või jääga;
- paikse ärrituse leevendamiseks võib kasutada ka lahjat hormoonsalvi;
- valu leevendamiseks võib tarvitada valuvaigisteid;
- mesilase nõel tuleks eemaldada võimalikult kiiresti (mõne sekundiga) ja ettevaatlikult, kuna sinna kinnituv mürgipaun on sageli veel tühjenemata (tavaliselt tühjeneb 30 sekundi jooksul). Kõige parem on eemaldada mürginõela kaapides ettevaatlikult nõelamisekohta metallist vahendiga (sile juukseklamber, nuga, võti) naha pealt. Tuleb vältida pigistamist, kuna see soodustab mürgi levimist.

Kui hästi üldse inimesed teavad numbrit 16662? Millal peaks valima 16662 ja millal 112? Millist nõu 16662 jagab?

Mürgistusinfoliinile võib helistada mistahes ägedas faasis oleva mürgistusjuhtumi või selle kahtluse korral (nt kodukeemia; taimekaitsevahendid ja väetised; putuka- ja näriliste tõrjevahendid; kosmeetika ja loodustooted; ravimid, narkootilised ained; seened, taimed, marjad; mürgiste loomade hammustused; mürkgaasid; alkoholid). Juhul, kui selgub, et vajalikku nõu (näit. toidumürgistused) ei saa meilt, oskame helistaja ka edasi suunata.

Terviseameti mürgistusinfoliinile 16662 võimalik helistada ööpäevaringselt ja seda kõikidel nädalapäevadel.

Kui aga kannatanul esinevad teadvushäired, ei hinga, siis tasub koheselt kutsuda kiirabi, helistada 112!

Kuna majanduskriisi algus sattus mürgistusinfoliini avamise ajale, siis ei eelnenud liini avamisele meediakampaaniat. Seega ei ole infoliini tuntus kindlasti piisav ja pole jõudnud iga inimeseni. Küll aga on tänaseks mitmed omavalitsused mürgistusinfoliini numbrit kajastanud valla/maakonna väljaannetes, trükistes ning tihedam koostöö on toimunud maakondade tervisedendajatega. Samuti oleme ka ise tänaseks palju tegelenud elanikkonna ning meditsiinipersonali koolitamisega läbi teabepäevade. Samuti on sageli meie number saadud sõbranna/sõbra või perearsti käest, ka noorte emade foorumites on liikmed teadlikud meile helistamise võimalusest. Seetõttu teab vähemalt üks osa elanikkonnast meie numbrit.