Naerugaas

Kasutatakse tavaliselt segatuna hapnikuga, mis on narkoosiks kasutatava anesteesiavahendi segu või vahukoore vahustamiseks mõeldud väikekonteinerid.

Naerugaasi sõltuvustekitava toime eesmärgil kasutajad on maailma mürgistusteabekeskuste andmetel 16-34-aastased inimesed. Kontsentreerituma naerugaasi toksilised toimed ägeda mürgistuse korral on seotud asfüksia ehk lämbumisega ning kroonilise kasutamise korral neuroloogiliste kaebustega nagu psühhoos, paralüüs, paresteesiad ja nahatundlikkuse häired. Neuroloogilised tervisekaebused on seotud vitamiin B12 puudusest organismis. Taolise naerugaasi sissehingamine tekitab segadusseisundit ja uimasust kuni teadvusekaotuseni.

Üldiselt aga pole naerugaasi toimeid, eriti pikaajalisel kasutamisel teada, sest tervisekaebuste korral haiglasse pöördunud ei mäleta manustatud kogust ega aega. Ent nii nagu igasuguste uute sõltuvusainete, narkootikumide testimine toimub vabatahtliku lõpptarbija peal, on sellisesse uuringugruppi arvatud ka kõik lämmastikühendite kasutajad, tasudes nii aine ostu kui edasiste tervisekaebuste kulud.

Mürgistuse korral on esmaabiks värske õhk, vajadusel hapnik.

Lisainfo:

Kergelt magusa lõhnaga värvitu naerugaasi N2O, avastas inglane Joseph Priestley 1772 kui narkoosigaasi. Ent suhteliselt varsti hakati seda kasutama ka peogaasina ning jätkuvalt saavad erinevad mürgistusteabekeskused üle maailma kõnesid lõõgastusvahendina kasutatud lenduva naerugaasi, aga ka popperite ehk amüülnitritite inhalatsiooni tagajärel tekkinud tervisekaebustest.

naerugaasipudelid