Merisiilik

Merisiilik on kaetud nõelteravate, seest õõnsate okastega. Piigid ei sisalda enamasti mürgiseid aineid, kuid osadel liikidel on okaste vahel pedisellaarelundid (1-4mm), mis moodustuvad enamasti kolmest teravatipulisest lõuast ja mürginäärmest. Lõuad avanevad puudutuse peale, mille järgselt haarab pedisellaarelund ohvrist kinni ning mürk valgub haava. 
Osade troopiliste pikaokkaliste merisiilide (Diatema setosum) okkad põhjustavad kudedesse tungides tugevat valu ja nahapunetust. Okastes sisalduv vedelik muudab ümbritseva naha violetseks. Enamasti ei põhjusta merisiilide okaste torked mingeid märkimisväärseid kaebusi. Pedisellaarelundi torge võib aga põhjustada peale tugeva lokaalse valulikkuse ka neuroloogilisi sümptomeid (Toxopneustes pileolus), mis on levunud Ida-Aafrikast kuni Jaapanini ja Fidzi-saarteni. Antud liigil ei ole pikki okkaid, kuid ta on üleni kaetud pedisellaarelunditega.

Esmaabi

Pedisellaarelundid tuleks koheselt eemaldada, kuna mürgi eritumine võib kesta veel tunde. Merisiilide okkad on sageli väga haprad ning seetõttu murduvad kudedesse tungides. Enamasti ei ole tarvis okkaid eemaldada, kuna need lahustuvad spontaanselt 1-2(-3) ööpäeva jooksul. Pikaokkalise Diatema okkad ei lahustu ning need tuleb eemaldada kirurgiliselt - tasub kiiresti pöörduda kohalikku EMOsse.

NB! alates 2018.aastast on merisiilikutega õnnetusi juhtunud ka Eestile palju lähemal - Taanis. Ettevaatust sealsete randade külastamisel!

 

merisiilik