Laste mürgistused kodus

Harvad ei ole juhused, kui lapsed on käeulatusse sattunud tabletid endale suhu pistnud. Oleme saanud hirmul vanematelt ja vanavanematelt palju kõnesid, kui nad on leidnud lapse tablettidega mängimast. Tihti ei olda kindlad, kas laps on mõne tableti alla neelanud või mitte.

Mürgistusohu kõrvaldamiseks tuleb ravimeid (sh vitamiine) hoiustada lastele kättesaamatus kohas luku taga. Selleks, et täiskasvanutele ja lastele mõeldud ravimid ei läheks omavahel sassi, on kasulik neid eraldi hoida. Mõned täiskasvanute ravimid võivad lastele väga ohtlikud olla juba ühe tableti neelamise korral. 

Üheks väga suureks probleemiks ka heamaitselised ravimid. Sage on infoliinile 16662 helistamise põhjuseks see, kui laps on korraks lauale järelevalveta jäänud köharohu, palavikualandaja või valuvaigisti pudeli tühjaks joonud. Peale ravimi lapsele andmist tuleb pudel koheselt sulgeda ja ravimikappi tagasi panna.

2024. aastal juhtus kuni 4-aastaste lastega kokku 40 ravimitest tingitud mürgistusõnnetust, mis vajasid haiglaravi. Mürgistusinfoliinile helistati väikelastega seotud ravimimürgistuste kahtluse puhul nõu saamiseks pea 400 korda.

Oma tegevuses soovivad lapsed täiskasvanuid ka jäljendada ning samuti maitsta, mis on see hea asi, mida vanem või vanavanem iga päev krõbisevast pakist võtab. Seepärast ei tohiks ravimeid tarvitada väikelaste ees. 

Apteegist ravimeid koju tuues on ohutum väikeste lastega peredel vältida nn maksipakendeid (kuni 200 tabletiga), mis on küll per tablett odavamad, ent lapsele korraga ära süües ohtlikum. Mõistlik on uurida fooleumkattega nn blisterpakendeid, kus tablett tuleb ravimilehest välja muljuda.

Tühjad ravimipakendid tuleks ära visata, need ei sobi väikestele mängimiseks. Lapsel on kogemuse puudumise tõttu keeruline hinnata, millal on ravimipakend ohtlik (sisaldab ravimit) ja millal mitte.

Alla üheaastaste lastega juhtuvad sageli mürgistused, mille põhjustab 10 milliliitrises pudelis olev vedelik. 

Tavapäraselt helistab infoliinile murelik lapsevanem, kes tahtis anda lapsele D-vitamiini tilku, kuid eksikombel haaras vale pudeli. Nii on lastele antud vitamiini asemel erinevaid eeterlikke õlisid, saialilletinktuuri, silmatilku, kõrvatilku, e-sigareti konteineri vedelikku ja muud. Juhtunud eksimus seab ohtu lapse tervise. 

Ravimeid ja muid väikepudeleid tuleb hoida eraldi. Tihti hoiustakse erinevaid 10 milliliitriseid pudeleid ühes korvis või karbis. Kuigi antud lahendus tundub praktiline, võib see hoopis suurendada eksimise riski. Eriti, kui täiskasvanu väsinuna või kiirustades haarab vale pudeli ja manustab selle sisu lapsele. 

Oluline on, et loodav süsteem toimiks ka väsimuse või kiirustamise korral. Väikepudelite eraldamiseks sobivad hästi eristatavad karbid. Mida erinevamates karpides pudelid on, seda väiksem on tõenäosus neid segamini ajada. Seejuures tuleb silmas pidada, et hoiustada tuleb ravimeid ja väikepudeleid lastele kättesaamatus kohas.

Milliliitrid ja milligrammid kipuvad sageli segi minema - ravimit võttes tuleb säilitada tähelepanelikkus. 

Kui arsti määratud ravimiannus on kirjas milligrammides, siis tuleb hoolikalt jälgida ravimi etiketilt, et seda ei ajaks segi milliliitritega.

Kontrolli ravimit kolm korda

1. Pakendit avades kontrolli, kas seal sees on õige rohi.
2. Ravimit manustades kontrolli, kui palju peab seda võtma. Pööra erilist tähelepanu mõõtühikutele (milliliiter või milligramm – neid ei tohi segi ajada). 
3. Kohe pärast ravimi kasutamist kontrolli, kas ravim sai pakendisse tagasi ning lastele kättesaamatusse kohta. 

Kui vajaliku doosi suhtes jäi midagi selgusetuks, siis küsi õige annustamine üle arstilt või apteekrilt.

Ravimi kasutamise viisid

• Vedela ravimi mõõtmiseks on ainus sobiv vahend ravimiga kaasasolev mõõdulusikas või kork. Selle asendamine koduse tee- või supilusikaga ei ole mõistlik, sest ravimi kogus peab olema täpne – lusikaid on aga mitmes eri mõõdus.
• Ohtlik on manustada ravimit otse pudelist, sest nii ei ole võimalik antud kogust kindlaks määrata. Lisaks võib pudeli tilgasüsteemi kasutamine alt vedada ning korraga läheb otse suhu terve pudelitäis ravimit. Kui soetad ravimi, siis hinda annustamise keerukust ja vali pakend, mille kasutamisega tuled kindlasti toime.
• Mõned vedelal kujul ravimid on mõeldud kasutamiseks sisse hingamise teel ja nende kontsentratsioon on kõrge. Seega, kui ravim on määratud inhalatsiooniks, siis seda ravimit ei tohi tarvitada suu kaudu ega vastupidi!

Samavõrra hoolas tuleb olla ka väikelastele ravimite andmisega. Mürgistusinfoliinile jõuavad lapsevanemate ärevad kõned, kus kirjeldatakse ebaõnnestunud ravimi manustamist. Näiteks tilgutati ravimit lapsele suhu otse pudelist, kuid aplikaatori ots purunes ja kogu ravim tuli välja.

Üks sagedasemaid mürgistusinfoliinile tehtavaid kõnesid puudutab juhtumeid, kus katlakivieemaldit sisaldavast vedelikust on ekslikult tehtud piimasegu või putru. 

Enamasti juhtub, et õhtul pannakse veekeedukann äädikhappe või muu kemikaaliga katlakivitöötlusesse ja hommikuks on meelest läinud, et kemikaal on kannus. Kergematel juhtudel unustatakse ära, kas katlakivieemaldust tehes sai kann ikka korralikult loputatud. Kui lapsele sellest veest putru või piimasegu tehakse, on aga mure suur. Juhtunud on ka seda, et üks lapsevanem alustab veekeedukannu puhastamisega, kuid teine ei tea seda ja teeb kemikaali sisaldava veega lapsele või perele süüa.

Selliste olukordade vältimiseks tuleb luua süsteem katlakivieemalduses oleva veekeedukannu või muude sarnaste tööde märgistamiseks! Oluline on, et süsteem toimiks ka väsimuse ja kiirustamise korral ning kõik pereliikmed mõistaksid tähistusmärguandeid ühtmoodi. Kemikaalitöötlust aitab märgata hoiatuskirjaga sildike veekeedukannul.

Maailma avastamiseks pistavad lapsed suhu kõike, mis käeulatuses – nii pistetakse suhu WC-poti servalt kätte saadud värskendaja ja närimisoskust proovitakse pesugeelikapslitega. Söövituse tekkimise võimaluse tõttu vajavad kõik pesugeelikapslite vedelat sisu neelanud lapsed haiglas jälgimist. Võimalik on ka seedehäire teke.

Laste puhul ei piisa õnnetuse ärahoidmiseks üksnes kemikaalide silme alt ära panemisest, kuna kõik uus on huvitav. Kemikaale tuleb hoida originaalpakendis ning söögist ja joogist eraldi. Kõige turvalisem on kemikaale hoiustada vähemalt 1,5 meetri kõrgusel lukustatud kapis. 

2024. aastal juhtus kuni 4-aastaste lastega kokku 45 kemikaalidest tingitud mürgistusõnnetust, mis vajasid haiglaravi. Mürgistusinfoliinile helistati väikelastega seotud kemikaaliõnnetuste puhul nõu saamiseks üle 500 korra.

Sulgvõhk, diifenbahhia, meeldiv monstera, tõlvlehik ja filodendronid sisaldavad lahustumatuid oksalaate – kaltsiumoksalaadi kristalle, mis põhjustavad paikset ärritust. Kahjustava reaktsiooni saavutamiseks on vaja taimeosa muljuda, lõigata või närida. Nimetatud taimede peamine oht tuleneb limaskesti ärritavast toimest, kuid üldist mürgistust organismis need ei põhjusta.

• Terve taimeosa korraks suhu panek ja/või vähene lutsutamine kaebusi enamasti ei põhjusta.
• Väikeses koguses tervete taimeosade alla neelamine ei pruugi süsteemseid sümptomeid tekitada. 
• Näritud ja ära söödud taimeosad põhjustavad sageli kipitust ja põletavat valulikkust suus. Samuti võivad tekkida huultel ja keelel punetus, turse ja haavandid. Tõsisematel juhtudel võib limaskestade turse põhjustada kõriturset, mis raskendab hingamist.
• Kokkupuutel nahaga võib taimemahl põhjustada punetust, sügelust ja/või löövet. 
• Silma sattumisel põhjustab taimemahl tugevat valu, pisaravoolust, laugude turset, fotofoobiat, nägemiseteravuse hägustumist ning sarvkesta marrastusi. 

Vähesel määral taimega kokkupuutunud ja ilma sümptomiteta või kergete ärritusnähtudega kannatanuid võib jälgida kodus. Ägedate ja tugevalt väljendud kaebuste korral – näiteks süljevoolus, keele, huulte ja neeluturse, hingamisraskused – tuleb pöörduda lähimasse EMO-sse või kutsuda kiirabi.

Värvainete ja pigmentidena kasutatakse üle 8000 keemiliselt struktuurilt erinevat ühendit ja üle 40 000 toote. Lastele mõeldud toodetes kasutatavad värvid ja muud kunstitarbed on loodud arvestusega, et lapsed võivad värviseid või liimiseid näppe suhu panna ja näpuvärve kinnastamata käega katsuda. Ka pliiatsid, vildikad, lõhnatud markerid, kriidid ning veepõhised värvid ja vesilahustuvad liimid kogemata suhu sattumisel ja/või neelamisel enamasti ohtu ei kujuta.

Ohtudest lähemalt

• Veepõhised värvid – neelamine võib põhjustada suu ja kurgu värvumise, äärmise juhul kerge iivelduse ja oksendamise.
• Munavärvid – enamasti toiduvärvid, mille maitsmine ei põhjusta ägedat mürgistust.
• Läikivad emulsioonvärvid (glitter paint) – neelamine võib põhjustada limaskestade ärritust.
• Ruumide dekoreerimiseks mõeldud värvid (läikivad emulsioonvärvid)– vähe toksilised. 
• Tarbekunstis kasutatavad tooted (nn kunstnikuvärvid) – sisaldavad enamasti muudest värvidest suuremas kontsentratsioonis (10-50%) ja toksilisemaid värvaineid ehk pigmente.

Õnnetusi juhtub ka teiste kunstitoodetega

• Kleepmass (valge või värviline mass kleepimiseks) – neelamisel tervisekaebusi ei põhjusta.
• Küünlad ning fooliumi ja küünlakaunistuste tükid – ei ole neelamisel ohtlikud ja väljuvad loomulikku teed pidi.
• Tuletikutoosi kraapepinnad ning tuletikkude otsad (kuni 20 tk) – neelamisel tervisekaebusi ei põhjusta.
• Tsüanoakrülaatliimid ehk kiirliimid – väike kogus võib põhjustada soovimatu liimumise. 

Lastele ei sobi kasutamiseks epoksiidvärvid, pihustatavad värvid, küünelakid ja küünelakieemaldid, valge tahvli ja permanentsed markerid.

VALI

• Lahustivaba liim - PVA liim või liimipulk (nt Tesa Stick, Scotch)
• Kleepmass (nn õpetaja näts)
• Kleeplint

VÄLDI

• Kummiliime (sisaldavad lahustit)
• Kiirliime e. tsüanoakrülaatliime (nt Loctite, Superglue, Attack)
• Küüneliime
• Pihustatavaid liime, aerosoolliime (nt vaiba-, naha-, porolooniliim)
• Epoksiidliime (nt Moment Repair Epoxy, Loctite Epoxy Adhesive)

VALI

• Veebaasil markerid, akvarellmarkerid (nt Aquamarker, Water-Based marker, Stabilo tekstimarker)
• Pastellid, kriidid
• Värvipliiatsid

VÄLDI

• Püsimarkereid (nt Permanent marker Sharpie, Staedtler, Lumocolor)
• Tahvlimarkereid (nt White Board marker Pentel Maxiflo, Foska)

VALI

• Tahkel või vedelal kujul veepõhised värvid (nt tempera, plakativärvid ja guaššid)

VÄLDI 

• Õlivärve
• Vedeldeid
• Pihustatavaid värve
• Kunstnikele mõeldud värve
• Akrüülvärve (kuigi on veepõhised, tuleks neid vältida, kuna võivad sisaldada ammoniaaki ja formaldehüüdi)

VALI

• Jahubaasil voolimismass (nt Play-Doh) NB! Mõnes tootes võib olla suur soolakogus!
• Õlibaasil voolimismass (nt plastiliin)
• Isetehtud voolimismass – kõik koostisosad on teada ning kui laps peaks seda maitsema, pole selles midagi ohtlikku. 

Voolimismassi retsept

Vaja läheb 2 klaasi jahu ja 1 klaas vett. 

1. Sega korralikult läbi ja kummuta tasasele puhtale tööpinnale. 
2. Patsuta tainas palliks ja sõtku tugevalt, kuni saad ühtlase taigna. Kui mass on liiga pudi, lisa õli. 
3. Kui soovid värvilist tainast, võid segusse panna toiduvärve. 
4. Kui tainast sai liiga palju, hoia seda tihedalt kaetult külmkapis. 
5. Võta tainas kapist välja vähemalt 30 minutit enne voolima hakkamist.

VÄLDI

• Polümeersavi (nt Cerni, Fimo)

VALI 

• Plii- ja kaadmiumivabad glasuurid (nt madalkuumus pulberglasuurid, mida kasutatakse vesilahusena)

VÄLDI

• Professionaalidele mõeldud glasuure (sh pliid sisaldavad glasuure)

VALI

• Mittemetallist osakesed (nt vatipallid, kangatükid, lõng, helmed, nööbid)

VÄLDI

• Metallist osakesi (nt rõivakaunistuseks mõeldud ehised)

VALI

• Puuvillast, nailonist ja polüestrist valmistatud põlled

VÄLDI

• PVC ehk polüvinüülkloriidist valmistatud põllesid või PVC-ga kaetud põllesid