Mürgistused loodusest

Kartulitaim sisaldab looduslikke toksilisi aineid glükoalkaloide – solaniini. Kõige rohkem leidub seda kartuliidudes ja koores. Varreotstes, pungades ja viljades on solaniini tunduvalt vähem. Mürkaine loomulik kogus mugulas on enamasti nii väike, et inimestele terviserikkeid ei põhjusta – see on mõeldud taime kaitseks näriliste vm ründajate eest. Roheliseks läinud kartuli solaniinisisaldus sõltub kartulisordist ja temperatuurist, valguse laadist, võimsusest ja toimeajast. Valguse käes ja kehvades hoiutingimustes kartuli solaniinisisaldus suureneb. Ka mehaaniline vigastamine suurendab kartuli solaniinisisaldust – alkaloidid aktiveeruvad, et parandada mugula vigastusi.

Rohkelt solaniini sisaldavad kartulid on mõru maitsega. Kuna koores ja selle lähedal on mürkaine sisaldus suurim, siis väikeste mugulate puhul on tervisele kahjustavalt mõjuvaid aineid kogu mugula ulatuses. Süüa ei tohi rohelisi, kibedaid, mehaaniliselt vigastatud ega liiga väikeseid (20–40 mm) varajasi kartuleid! Kuna glükoalkaloidid ei lagune kuumas vees, tuleb solaniinisisalduse vähendamiseks kartuleid enne keetmist koorida. Keetmisprotsessil ei ole sellist toimet.

Mürgistust põhjustab roheliste, valesti säilitatud või väga vanade mugulate söömine. Kartulimugula roheline värvus on tingitud valguse mõjul tekkinud klorofüllist. Seega – värv ei ole otseselt tingitud solaniinist ega näita ka selle kontsentratsiooni. Küll aga annab see märku mugula kokkupuutest valgusega ning solaniini kõrgenenud sisaldusest. Üks suutäis rohelist kartulit mürgistust ei põhjusta! Kui kartuleid keetes on olnud potis ka üks roheline kartul, siis ei muutu ülejäänud kartulid selles potis mürgisteks.

Solaniinimürgistuse sümptomid tekivad 2–24 tunni jooksul pärast söömist. Mürgistusnähud on järgmised: mõru maitse suus ja neelus, peavalu, higistamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine. Enamasti mööduvad nähud ravi toel 24 tunniga. Raske mürgistusega võib kõhulahtisus kesta 3–6 ööpäeva. Lisaks on raske mürgistuse korral kirjeldatud ka teadvuse hägustumist ja koomat. Solaniini mõju rasedusele pole teada, ent peetakse tõenäoliseks solaniini imendumist rinnapiima.

Solaniinimürgistuse korral ei ole soovitatav võtta aktiivsõe tablette, kuna on suur oksendamise oht ja sellega kaasnevad riskid söe manustamisel. Spetsiifilist vastumürki solaniinile ei ole ja selle organismi imendumise aeglustamise meetodeid ei soovitata. Kui inimene on söönud solaniini sisaldavat vilja väikeses koguses, siis piisab, kui talle lonkshaaval tavapärasest rohkem juua anda. Mürgistuskahtluse korral helistada nõu saamiseks infoliinil 16662. Raskekujuliste seedehäirete või suure koguse mürgiste viljade söömisel tuleb pöörduda haiglasse.

Sageli tekitab küsimusi esimesena just karulaugu korjamine. Kas korjasin ikka karulauku või midagi muud? Kuidas teha vahet?

Varakevadel tärkavad karulaugu ja kevadlillede lehed võivad näida äravahetamiseni sarnased. Oluline on meeles pidada, et karulaugu leht lõhnab küüslaugu järgi. Mõnikord kirjeldatakse seda ka kui sibulalõhna. Kui osta lehti turult, siis tuleb läbi proovida kõik punti seotud lehed. 

Kõige varasemad lehed on kergesti segiaetavad siniliilia e. silla lehtedega. Edasi kasvades muutuvad karulaugu lehed keskosast veidi laiemaks ning nii on levinuimaks segiajamise variandiks piibeleht, aga ka sügislill. Piibeleht tekitab ebamugavat oksendamise perioodi, sügislill on aga eluohtlikult mürgine taim, mille sibula või lehtede söömisele järgneb haiglasse sõit. 

Meeles tasub pidada, et kuigi karulaugulehed on söödavad ja vitamiinirikkad, siis karulauk võib tundlikumal inimesel või suuremas koguses söömise järgselt tekitada seedetraktihäireid (sh kõhuvalu, iiveldus, oksendamine).

Kas oskad taimedel vahet teha?

Vaata pilti. 

Õige vastus: vasakul piibeleht, keskel karulauk, paremal sügislill. Foto: Georg Kõrre

Kevadel õide puhkevad taimed on atraktiivsed eriti maailma avastavatele väikelastele, kes huvi pärast mõne õie ka suhu pistavad. Enamasti ei kujuta tavaliste kevadlillede paari õie, marja või lehe maitsmine tervisele reaalset ohtu. 

Suhu sattunud lumi-, märtsikellukese, sinilille või siniliilia (ka silla) taimeosad võivad tekitada suu limaskesta ärritust. Selle tunnuseks on põletav tunne suus. Kui süüa taime suuremas koguses, tekivad seedehäired. Eriti tugev ärritaja on ülane, mille taimemahl ärritab nahka juba lilli korjates. Ülase närimine või väikese koguse maitsmine põhjustab samuti põletavat tunnet suus ja neelus, vahel ka haavandeid ja kõhuvalu.

Piibeleht tekitab ebamugavat oksendamist, sügislill on aga eluohtlikult mürgine taim, mille sibula või lehtede söömisele järgneb haiglasse sõit. Nende lillede lehti on lihtne segamini ajada söögiks kasutatava karulaugu lehtedega. 

Kevadkimpu tehes pea meeles, et kevadlillede mahl võib ärritada nahka ja silmi ning põhjustada allergilist löövet! Kui märtsikelluke ja maikelluke ehk piibeleht nahaga kokkupuutel mürgistust ei põhjusta, siis mõnede taimede puhul piisab ka ainult nahaga kokkupuutest ja tulemuseks on nahaärritus. Eriti ettevaatlik tasub olla ülaste korjamisel, sest ülase taimemahl võib nahka tugevalt ärritada.

Peenral kasvavatest taimedest võivad nahaärritust tekitada ka nartsissid ja tulbid, mille lehed ning sibulad on mürgised. Kui keldris või panipaigas hoitakse lillesibulaid, siis tuleb need märgistada. Nii saab vältida olukorda, kus tavalise sibula pähe satub söögi sisse mürgine lillesibul. Tulbisibulatega toimetamisel aitavad kindad kaitsta käsi nahapõletiku eest. Kätel tekkivat reaktsiooni nimetatakse „tulbi sõrmed“ (ingl.k „tulip fingers“).

Eestis kasvab mitmeid taimeliike, mis inimese nahale sattudes tekitavad ärritust. Neist ohtlikumad on karuputke võõrliigid – Sosnovski karuputk ja harvemini esinev hiid-karuputk. Nende taimede mahl sisaldab aineid (furokumariine), mis ärritavad nahka ja limaskesti ning mille kahjustavat toimet võimendab päikesevalgus.

Kui karuputke mahl satub nahale, tuleb see kohe jaheda veega maha pesta ning kokkupuutekohta kaitsta vähemalt 48 tunni jooksul päikesevalguse eest, seda ka pilves ilmaga. Kui nahk puutub kokku UV-kiirgusega, võivad tekkida paistetus ja valulikud villid. Sümptomid ilmnevad tavaliselt 18 –24 tunni möödudes, maksimaalselt 2–3 ööpäeva jooksul. Villid purunevad paari päeva möödudes, kuid tekkinud armid võivad püsida 1–2 aastat.

Karuputkega puututakse kõige sagedamini kokku trimmerdades või looduses liikudes – näiteks jalutades või ATV-ga sõites. Tihti ei pruugi inimene ise arugi saada, et on karuputke mahlaga kokku puutunud.

Mürgistuste vältimiseks tuleb looduses olla tähelepanelik ning vältida kokkupuudet taimemahlaga. Trimmerdades või maastikusõidukiga liigeldes on soovitatav kanda pikki rõivaid, kindaid ja kaitseprille, mis aitavad kaitsta nahka ja silmi.

Esmaabiks on VESI.

Nahale sattumisel
• Pese nahk koheselt jaheda veega puhtaks. Väldi naha hõõrumist ja ära kasuta seepi.
• Kaitse taimemahlaga kokku puutunud piirkonda päikesekiirguse eest vähemalt 48 tunni jooksul.
• Valu leevendamiseks kasuta jahutavaid mähiseid.
• Pea nõu perearstiga. Vajadusel küsi apteegist kortikosteroidsalvi.

Noori karuputke võrseid võib kergesti segi ajada näiteks varsselleri, peterselli või rabarberiga. Tugevalt ärritava taimemahla sattumisel suhu võib tekkida tugev reaktsioon suu limaskestal, mis võib viia eluohtliku kõriturseni.

Suhu sattumisel
• Eemalda suust taimejäägid ja loputa suu jaheda veega. 
• Anna kannatanule väikeste lonksudega juua kuni klaasitäis jahedat vett.
• Jälgi, kas kannatanu saab neelata. Vajadusel kutsu kiirabi!
• Turset aitab leevendada näiteks külm mahlapulk.

Taimemahla silma sattumine võib põhjustada pimedaks jäämist.

Silma sattumisel
• Loputa silma jaheda veega vähemalt 15 minutit.
• Pöördu kohe silmaarsti poole.
• Kanna päikeseprille esimesed 48 tundi.

Keskkonnaameti soovitusel on parim viis karuputke võõrliikide leviku peatamiseks nende hävitamine võimalikult kiiresti pärast avastamist. Kõige lihtsam on tõrjega alustada kevadel, kui taim on umbes 20 cm kõrgune. Üks taim võib toota mitukümmend tuhat seemet ning seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena teadaolevalt üle 10 aasta. Seepärast on eriti oluline olla järjekindel: igal aastal kasvukoht üle vaadata ning taimed õigeaegselt hävitada, et vältida nende õitsemist ja õitsemisele järgnevat viljumist.

Väga oluline on järgida ohutusnõudeid: taimi välja kaevates kasutada kaitsevarustust (pika randmeosaga veekindlaid kindaid ja näokaitset) ning kanda pikki tööriideid. Töövahenditena ei tohiks kasutada trimmereid jms vahendeid, mis purustavad taimi, kuna nii kandub taimemahl kontrollimatult laiali. Täpsemad tõrjejuhised leiab Keskkonnaameti kodulehelt.

Karuputke kolooniate asukohti saab vaadata Maa- ja Ruumiameti kaardirakendusest.

Sosnovski karuputke suured alumised lehed koosnevad enamasti kolmest kuni viiest suurest sakiliste hõlmadega osast. Foto: Eike Tammekänd

Ettevaatust! Aiast korjatud rabarberi leht ei sobi toidulauale ja viib inimese kiiresti haiglasse. Meedias liigub segadusse ajavaid artikleid sellest, kuidas keegi on rabarberi lehti tarvitanud ja seejärel täiesti elu ja tervise juures. Taolistes näidetes tarvitatakse siiski keedetud lehti. 

Värske rabarberi leht on kindlasti tervisele ohtlik!

Kõrvitsaliste sugukonda kuuluvad kurk, kõrvits, suvikõrvits, melon ja paljud teised liigid. Selle sugukonna söödavate taimede viljad on mõnikord ebameeldiva maitsega. Kibeda maitse annavad viljadele kukurbitatsiinid – toksilised ühendid, mis olenevalt söödud kogusest võivad põhjustada seedehäireid (nt kõhulahtisus või -kinnisus, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, keelevalu, suurenenud süljevool). Samas ei teki enamusel juhtudest mürgistust, kuna viljade mõrkjas ja kibe maitse takistab nende söömist organismi kahjustavas koguses.

Viljade kukurbitatsiinisisaldust mõjutavad kasvutingimused. Kui kurki on kasvatatud jahedas või taimi on vähe kastetud, siis muutuvad viljad kibedaks. Võib küll vilju koorida või eemaldada nende otsi – mürkainete sisaldust see ei vähenda. Ka viljade keetmine või küpsetamine ei vabasta neid mürkidest, kuna kõrge temperatuuri käes toksiinid ei lagune ega lahustu ka vees.

Dekoratiiveesmärgil kasvatatud taimede puhul on oluline nende välimus, mitte head maitseomadused, ja omapäraseks aretatud viljade kukurbitatsiinisisaldus on enamasti kõrge. Söömiseks mittemõeldud dekoratiivkõrvitsad kutsuvad reeglina esile tugevama mürgistuse, kui söögiks mõeldud ent kibedad kõrvitsalised. Seega – dekoratiivkõrvits sobib köögis laua kaunistamiseks, mitte toiduks.

Mürgistusteabekeskuse infoliinile on helistatud nõu saamiseks pärast kibeda suvikõrvitsa või mõne muu kõrvitsalise söömist, kus inimene kurdab poole tunni jooksul tekkinud väga halba enesetunnet (sh iiveldab, oksendab). Tugevad seedetraktihäired viitavad nn mürgise kabatšoki sündroomile, mis avaldub pärast kibeainerikaste kabatšokkide, kurkide, kõrvitsate jne söömist. Mürgistusnähtude korral tuleb enda enesetunnet jälgida, anda kehale puhkust, juua lonkshaaval tavapärasemast rohkem vett, et vältida tugevast kõhulahtisusest või oksendamisest tingitud vedelikupuudust. Suure tõenäosusega taanduvad mürgistusnähud mõne päevaga.

Enam kui kergete seedehäirete korral tuleb helistada infoliinil 16662 ning järgida nõustaja antud juhiseid. Kui tekib äge seedehäire, sh väga tugev kõhuvalu, äge ja pidev oksendamine, siis pöörduda lähimasse haiglasse või kutsuda kiirabi.

Marjad võivad tekitada söömise järgselt seedehäireid (sh halb enesetunne, oksendamine, kõhulahtisus). Kergete sümptomite korral piisab kodusest jälgimisest. Soovitatav jälgimisaeg on 4 tundi. Vedelikku tuleks tarbida tavapärasest rohkem ja juua lonkshaaval. Kui on söödud üle 10 leedri või kuslapuu marja ja/ või tekivad kaebused (nt iiveldus, oksendamine), tuleb nõu küsida mürgistusinfoliinilt 16662! 

Juba paar marja võivad tekitada tervisehäireid, ent mürgistust põhjustavaks peetakse nn suutäiesuurust kogust. Samas on ebatõenäoline, et terava ja mõru maitse tõttu neelatakse alla rohkem kui paar marja. Allaneelatud vähene kogus põhjustab suus ja limaskestadel põletustunnet, süljevoolust, iiveldust.

Tõsi, ühtegi rasket mürgistust pole lumimarjadega seoses teada, ent rohkem kui 5 marja võivad põhjustada kõhuvalu, oksendamist ja kõhulahtisust. Saponiinid ärritavad paikselt just seedetrakti. Marjades olevatel kelidoniini alkaloididel on kesknärvisüsteemi pärssiv toime, kuid selle toime olulisus marjadest tingitud mürgistuse puhul on ebaselge. Taimemahl võib põhjustada ka naha ja silmade ärritust.

Kodus on juba raskem kahtlasest seenest loobuda ja teise seenelise puhul ei saa kunagi täielikult kindel olla tema seeneteadlikkuses.

Ülessoojendatud seenetoit ärritab seedetrakti.

Alla kaheaastastele on seened raskesti seeditavad ja kutsuvad esile tugeva oksendamise.

Seedetraktiärritusest annavad märku iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus. Kui sümptomid ilmnevad 15 minuti kuni 3 tunni jooksul pärast allaneelamist, on tavaliselt söödud seent, mis ärritab seedetrakti, kuid ei põhjusta eluohtlikku mürgistust. 

Seedetrakti ärritavad seened

• Saatana kivipuravik (Boletus satanas, põhjustab ka hüperprokaltsitoneemiat)
• Tamme-kivipuravik (Boletus luridus)
• Tavavahelik (Paxillus involutus, põhjustab ka Paxilluse sündroomi)
• Riisikad (Lactarius)
• Punalehik (Entoloma)
• Heinikud (Tricholoma)
• Väike murukera (Scleroderma bovista)

Nimekirja aluseks on rahvusvaheline seenemürgistuste klassifikatsioon (White et al (2019) Mushroom poisoning: A proposed new clinical classification (2019, Jan;157:53-65, DOI: 10.1016/j.toxicon.2018.11.007), tuues välja Eestis mürgistusi põhjustavad mürgiseente grupid.

Sellisel juhul on vajalik meditsiiniline läbivaatus ja jälgimine haiglas. Rakumürke sisaldavad seened tekitavad tõsiseid süsteemseid mürgistusnähtusid ning organkahjustusi (sh maksa- ja neerukahjustusi).

Amatoksiini/ tsüklopeptiide sisaldavad seened

• Valge kärbseseen (Amanita virosa)
• Roheline kärbseseen (Amanita phalloides)
• Jahutanuk (Galerina autumnalis, sünonüüm marginata)

Güromitriini/ Monomethüülhüdratsiini sisaldavad seened 

• Kevadkogrits (Gyromitra esculenta)
• Sügiskogrits (Gyromitra infula)
• Hiidkogrits (Gyromitra gigas)
• Liudkogrits (Gyromitra perlata)
• Harilik ringik (Cudonia circinans)

Orellaniini sisaldavad seened

• Kühmvöödik (Cortinarius rubellus)
• Kastanvöödik (Cortinarius orellanus)
• Kroomvöödik (Cortinarius vitellinus)
• Erekollane vöödik (Cortinarius splendens)
• Meinardi vöödik (Cortinarius meinhardii)

Nimekirja aluseks on rahvusvaheline seenemürgistuste klassifikatsioon (White et al (2019) Mushroom poisoning: A proposed new clinical classification (2019, Jan;157:53-65, DOI: 10.1016/j.toxicon.2018.11.007), tuues välja Eestis mürgistusi põhjustavad mürgiseente grupid.

Kogritsad on värskelt mürgised – toorelt praetud või mikrolaineahjus valmistatud seened tekitavad mürgistuse. Kogritsad on söödavad vaid pärast korduvat kupatamist. Oluline on seeni keeta hästi ventileeritud ruumis, sest kogritsate kupatamisel lenduvad aurud on ohtlikud.

Mürgistusest märku andvad sümptomid ilmnevad 6–24 tundi pärast seente söömist või 2–8 tundi pärast seenekeeduaurude sisse hingamist. Sümptomid on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu. Lisaks võib tekkida uimasus, nõrkus, peavalu.

ESMAABI:

Kõik tooreid või nõuetekohaselt töötlemata kevadkogritsaid söönud isikud vajavad jälgimist haiglas.

Keetmisaurusid sisse hinganud isik tuleb kohe välja viia aurusid täis köögist ja tagada värske õhu juurdevool. Olukorra täpsustamiseks ja edasisteks käitumisjuhisteks helista mürgistusinfoliinile 16662!

Närvimürke sisaldavad seened (nt punane kärbseseen, punakas narmasnutt, niitlehtrik, terav paljak) mõjuvad kesknärvisüsteemile juba 20 minuti kuni 4 tunni jooksul pärast seente söömist. Mürgistusest annavad märku nt higistamine, tugev süljeeritus, segasustunne, madal vererõhk.

Muskariini sisaldavad seened

• Niitlehtrik (Clitocybe dealbata)
• Punakas narmasnutt (Inocybe erubescens)
• Siid-narmasnutt (Inocybe geophylla)
• Kuhik-narmasnutt (Inocybe rimosa)
• Lilla mütsik (Mycena pura)
• Roosa mütsik (Mycena rosea)

Iboteenhapet/mustsimooli sisaldavad seened

• Punane kärbseseen (Amanita muscaria)
• Panter-kärbseseen (Amanita pantherina)
• Kuning-kärbseseen (Amanita regalis)
• Pruun kärbseseen (Amanita porphyria)

Kopriini sisaldavad seened 

• Voldiline tindik (Coprinus atramentarius)
• Nuijalg-lehtrik (Clitocybe clavipes)
• Soomusmampel (Pholiota squarrosa)
• Kurrel (Verpa bohemica)

Psilotsübiini sisaldavad seened 

• Terav paljak (Psilocybe semilanceata).

Punane kärbseseen kuulub närvimürke sisaldavate seente hulka. Seenes on järgmised mürkained: iboteenhape, mustsimool ja muskasoon. Nende mõju kesknärvisüsteemile avaldub 20 minuti kuni 3 tunni jooksul pärast seente söömist. Esmaselt avalduvad unisus, pearinglus, tasakaaluhäired, iiveldus, oksendamine. Järgnevad eufooria, hallutsinatsioonid, psühhoosinähud, lihastõmblused. Lisaks on krampide oht – seda eriti lastel. Mürgistusseisundist, mille tunnus on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja -valu, väljatulek võib kesta kuni 5 päeva ning inimene ei pruugi sel ajal olla töövõimeline.

NB! Toksilised on kõik seeneosad, eriti kübar. Keetmine või muul moel kuumtöötlemine ei kõrvalda mustsimooli/iboteenhapet sisaldavate seente kõiki toksilisi koostisosi ega vähenda märgatavalt toksilisust. 

Meedias ringleb mitmeid viiteid punase kärbseseene imelisele ravitoimele. Vaadates kärbseseene kui ravimi propageerijate viidatud tõendusmaterjale, on viited üsna üldised – stiilis „naised saunas rääkisid“ või viidatakse uurimisasutustele, mida ei ole tegelikult olemas. Samas, välisallikatele ja teadusasutustele viitamine kõlab uhkelt. Eesti mürgistusteabekeskuse ekspertidele tekitavad muret kõik sellised soovitused, mis suunavad inimesi kärbseseent sisse võtma. Punane kärbseseen ei toimi antibiootikumina, ei ravi vähki ega muid haiguseid, nagu soovitavad kärbseseene preparaatidel põhinevaid tooteid pakkuvad ärimehed ja imeravitsejad.

Mürgistusinfoliinile 16662 on punase kärbseseenega seotud mürgistuskaebustega pöördutud siis, kui mürkainete toime lahenemine on pikaajalisem või inimene on sattunud haiglasse. Kergematel juhtudel infoliinile ei helistata, sest ravivõtted on teada. Mürgistuskõnede andmebaasis on registreeritud kokku ligi poolsada punase kärbseseene mürgistusega seotud juhtumit. Surmajuhtumeid ei ole täheldatud või need on olnud seotud samal ajal põetava muu haigusega.

Tegemist on enamasti söögiseentega, mille toksilisus ilmneb vaid siis, kui seentega koos tarbitakse alkoholi – enne ja/ või kuni 72 tundi pärast seente söömist. Reaktsioon võib vallanduda isegi juhul, kui pruukida alkoholi päev enne või viis päeva pärast seente söömist. Mürgistust ei ilmne, kui seeni süüakse alkoholi joomata. 

Koos alkoholiga põhjustavad mürgistuse järgmised seened:

• Tamme-kivipuravik (Boletus luridus; al. 2015. a Suillellus luridus)
• Nuijalg-lehtrik (Clitocybe clavipes)
• Soomusmampel (Pholiota squarrosa)
• Mõningad heinikulised, nt kuldheinik (Tricholoma aurantium)
• Kurrel ehk sõrmkübarseen (Verpa bohemica)
• Voldiline tindik (Coprinus atramentarius)
• Mürklid (Morchella)

NB! Alkoholi sisaldavad ka laialdaselt kasutatavad tooted – köhasiirupid, tervist turgutavad toonikumid, ravimtaime tinktuurid. Isegi väga väike etanooli annus koos nimetatud seentega võib tundlikel inimestel põhjustada mürgistussümptomeid.

Organismi reaktsiooni intensiivsus on proportsionaalne söödud seente ja tarvitatud alkoholi koguse ning kahe sündmuse vahelise ajaga. Toime algab enamasti 5–10 minutit pärast alkoholiga kokkupuudet ning kestab keskmiselt 2–4 tundi. Sümptomid kergest kuni raske mürgistuseni on järgmised: iiveldus, tuikav pea ja kael, peavalu, hingeldus, higistamine, südamepekslemine, tahhükardia, hüpotensioon, uimasus, nõrkus, segasusseisund, südame rütmihäired, valu rinnus, kardiovaskulaarne kollaps (südame ja veresoonkonna tegevuse seiskumine), kooma.

Mürgistuskahtluse korral helista infoliinil 16662 ning järgi antud juhiseid! Kui tekivad ainult kerged sümptomid nagu näo õhetus ja iiveldus, võib kannatanu jääda koju usaldusväärse isiku hoolde. Kannatanut tuleks jälgida järgmised 6 tundi. Kui enesetunne halveneb või esinevad raske mürgistuse tunnused, tuleb minna haiglasse.

Paxilluse ehk vaheliku sündroomi (autoimmuune hemolüüs) põhjustavad tavavahelikud (Paxillus involutus, põhjustab ka seedetrakti ärritust).

Hüperprokaltsitoneemiat põhjustavad seened saatana kivipuravikud (Boletus satanas).

Mitmesuguseid kõrvaltoimeid põhjustavad shiitake seened (Lentinula edodes, põhjustavad dermatiiti).

Nimekirja aluseks on rahvusvaheline seenemürgistuste klassifikatsioon (White et al (2019) Mushroom poisoning: A proposed new clinical classification (2019, Jan;157:53-65, DOI: 10.1016/j.toxicon.2018.11.007), tuues välja Eestis mürgistusi põhjustavad mürgiseente grupid.

• Ära puutu roomajaid.
• Rästikutega asustatud piirkondades kanna sobivat riietust - pikki riideid ja kõrgeid kummikuid või saapaid.
• Ära pista kunagi oma kätt seest õõnsate puutüvede ja paksu rohu sisse enne eelnevalt veendumata selle ohutuses.
• Üle maas lamavate puutüvede astudes uuri hoolikalt ümbrust.
• Katsu hoida oma eluaseme ümbrus hiirtest ja rottidest puhtana, kuna need meelitavad ligi roomajaid.
• Katsu hoida oma eluaseme ümbruses muru pügatuna.
• Väldi kõrkjate läheduses ujumist - rästik võib hammustada ka vees olles. Sel juhul salvab ta ohvrit peamiselt peast, kaelast või kätest.

• Rahusta kannatanut ja palu tal liikumatult lamada. Säilita ise rahu.
• Tuvasta hammustuse koht. 

Rästikul on kaks mürgihammast, seega on tema hammustusjäljeks tavaliselt kaks väikest 3–4 millimeetri kaugusel asuvat torkehaava. Samuti võib hammustuskohal olla vaid üks torkehaav või kolm, kui rästikul vahetuvad hambad või ta on kaotanud ühe hammastest. Mitte kõik rästikuhammustused pole alati efektiivsed. Seega võib juhtuda, et inimese nahal on näha 1-2 paralleelset marrastusjälge, ent haav läheb turse või punetab vaid natuke. Sellisel juhul pole rästikumürki haava sattunud. Rästikumürk sisaldab aineid, mis kahjustab inimese kudesid.

• Kui hammustus on käe piirkonda – eemalda sellelt käelt kõik sõrmused, käevõrud, mis turse tekkimisel võivad osutuda suureks ohuks ja nende eemaldamine võib olla keeruline ja aeganõudev. 
• Muuda hammustuskoht liikumatuks. Kannatanul on mõistlik liikumist üldse vältida. Ära proovi hammustuskohta iseseisvalt ravida. Vastupidiselt varasemale arvamusele ei tohiks hammustuspiirkonda kuidagi puutuda. Näiteks hammustust pigistada ega imeda vm.
• Kannatanule võib anda mõõdukas koguses juua vett, eriti kui hammustuskohas on tekkimas turse ja kannatanul on janu.

NB! Kui kannatanu oksendab või tal on tekkimas kõriturse, kujunevad hingamisraskused, on söömine ja joomine ohtlik. Sellistel juhtudel on vajalik kutsuda kiirabi - kuula Häirekeskuse meediku suuniseid ja tegutse vastavalt! Kui hammustuskoht on valus, võib võtta paratsetamooli. 

• Pöördu viivitamatult arsti poole (ka kiirabiga), eriti kui hammustuse ohver on alla 15-aastane, rase, eakam või raskelt haige, peaks rästiku hammustuse tõttu kiiresti arsti juurde minema. Kui kannatanul tekib eriti tõsine reaktsioon või muud sümptomid (alates oksendamisest kuni õhupuuduseni) - on oluline pöörduda viivitamatult arsti poole kutsudes kiirabi. Hammustus on eriti ohtlik, kui see on pea- või kaelapiirkonnas.

Lisaks pöördunu terviseseisundi hindamisele, vajadusel teetanuse süsti tegemisele ning edasiste tegevus- ja jälgimisjuhiste selgitamisele tehakse arsti juures ka esmane haavakorrastus. Kusjuures on harva ka võimalik, et haavast tuleb eemaldada murdunud ja haava jäänud rästiku hammas.

Esimesed sümptomid on tavaliselt turse ja punetus. Selliste sümptomitega piirdub tavaliselt kolm juhtumit neljast. Hiljem võivad tekkida muud sümptomid, nagu oksendamine, kõhulahtisus, peavalu ja isegi minestamine.

Viimaste uuringute kohaselt ei vähenda glükokortikosteroidide sündmuskohal (p.o) ega ka haiglas (i/v) manustamine tekkivate mürgistussümptomite raskust. Mitte kõik kannatanud ei vaja raviks vastumürgi manustamist. 

Veelgi enam - vastumürk ise võib põhjustada eluohtliku allergilise seisundi.

Sel ajal hakkavad vigastatud kapillaarmembraanid paranema ning veresoonte läbilaskvus taas vähenema. Tursevedelik hakkab kiiresti lümfisoonte kaudu vereringesse imenduma ning on oht kopsuturse tekkeks. Selles faasis tuleb hoolega jälgida vedeliku tasakaalu organismis.

Hilissümptomitena võib kannatanul esineda lihasjäikust ja tundehäireid (võivad kesta nädalaid). Turse ja nahavärvi tumenemine võivad olla märgatavad veel mitmeid kuid.

Sinivetikamürgistus võib tekkida ujudes või veesuusatades sinivetikatega saastunud piirkonnas, kasutades sellist vett aurusaunas või juues saastatud vett. Loomad on vetikate toksiinide suhtes tundlikumad kui inimesed.

Sinivetikamürgistusega seotud sümptomid võivad sarnaneda teiste haiguste (nt viirushaiguste) sümptomitega. Sinivetikad põhjustavad lastel rohkem tervisekaebusi kui täiskasvanutel.

Mürgistuse korral tekivad järgmised tervisekaebused:

• 3–5 tundi pärast sinivetikatega kokkupuudet algab maoärritus (kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine).
• 24 tunni jooksul ilmnevad muud kaebused: nahanähud (huulte kipitus, villid ja lööve), palavik, peavalu, heinapalavik ja gripilaadsed kaebused: ninakinnisus, nohu, kurguvalu, silmade ärritus, kõrvavalu, silma- ja kõrvapõletik.
• Raske mürgituse korral tekivad ka neeru- ja maksakahjustused.
• Sümptomid kestavad tavaliselt kuni 3 päeva, mõnikord kuni nädal.v

Kuidas saab end ise aidata?

• Kui ujusite sinivetikatega saastunud vees, peske end võimalikult kiiresti pärast veest väljumist seebi ja veega.
• Saastunud vee sattumisel silma, loputage silmi rohke puhta voolava veega vähemalt 15 minuti jooksul. Kui pärast silmade loputamist pisaravool, ärritus, valu, turse, valguskartus ei möödu, tasub pöörduda silmaarsti erakorralisele vastuvõtule.
• Sinivetikatest põhjustatud üldiste tervisekaebuste korral piisab tavalisest kodusest ravist: palavikualandajad, peavaluravimid, joogivesi ja tee.
• Vajadusel küsida nõu perearstilt, perearsti nõuandetelefonilt 1220 või mürgistusinfoliinilt 16662.

Kuidas vältida sinivetikamürgistust?

• Vaadake supluskoha vee kvaliteedi kohta infot Terviseameti veebilehelt.
• Kui märkate rannas sinakasrohelist üsna sogast vett – ärge minge ujuma ega laske lapsi ja lemmikloomi vette!
• Info rasedatele: Kuna loomkatsed näitavad sinivetikate kahjulikku mõju lootele, tuleks ka inimestel vältida sinivetikatega kokkupuudet, eriti raseduse ajal.
• Imetamine: Puuduvad andmed selle kohta, kas sinivetikate tekitatud toksiinid erituvad rinnapiima. Kui emal on selged mürgistusnähud, on soovitatav hoiduda rinnaga toitmisest kuni sümptomite kadumiseni.
• Lisateavet sinivetikate kohta saate lugeda ka siit: Terviseameti lehel sinivetikate info 

Põhjustajaks enamuses makrellaste perekonda kuuluvad kalad (makrell, merluus, tuun, bonita, eskolaar), aga ka mitmed sellesse perekonda mitte kuulvad kalad (mahi mahi, sardiinid, austraalia lõhe, delfiin). Nende kalade liha sisaldab vaba histidiini mis kala valel säilitamisel (külmahela katkemisel temperatuuri tõus kuni 16 kraadi Celsiust) muutub bakterite kaasabil histamiiniks ja sauriiniks. 

Äsja püütud kalad pole ohtlikud, ent mürgistuse vältimiseks tuleb sellist kala püüdmisest kuni toiduks valmistamiseni säilitada jää peal ehk temperatuuril 0^oC. 

NB! Kala termiline töötlemine ei vähenda moodustunud histamiini sisaldust. Saastunud kalal võib olla ebameeldiv lõhn või piprane maitse, kuid nende puudumine ei välista mürgistust. 

Histamiini kogust kalas saab laboratoorselt mõõta Histamiini toksiline kogus kalas on üldiselt 100mg/100g liha kohta, kuid tundlikel inimestel võib põhjustada juba 20 mg/100g liha kohta haigestumise. Individuaalne tundlikkus toksiinile varieerub, mürgistuse võib saada ka ühest suutäiest taolisest kalast. 

Mürgistuskaebused meenutavad allergilist reaktsiooni 

Tervisekaebused algavad minutite kuni tundide jooksul peale kala söömist. Sümptomid võivad kesta kuni 36 tundi, ent mürgistuse saanut tuleb jälgida veel ka 8 tundi peale kaebuste kadumist. Kergemate mürgistuste korral tekib näopunetus, silmade ärritus, põletav tunne igemetes või kurgus, peavalu, seedetrakti ärritusnähud (iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus). Võib tekkida ka palavik, südamekloppimine, vererõhulangus, mille puhul vajab patsient juba arstiabi. Eriti ettevaatlikud peaksid olema kroonise hingamisteede haigustega inimesed.

Inimene saab ennast kergema mürgisuse korral ka ise aidata 

Kirjeldatud nn histamiinimürgistuse korral aitavad allergiaravimid, tekkinud bronhide seinte sulgumise korral tuleb kutsuda kiirabi!

Kalad, mille puhul olla ettevaatlik

Skrombroid-kalad:

• Auxis thazard (Lacepede)
• Euthynnus alletteratur (Rafinesque)
• E. pelamis (Linnaeus) 
• Escolar
• Lepidocybium flavobrunneum 
• Sarda sarda (Bloch) (bonito) 
• Scomber japonicus (Houttuyn)
• S. scombrus Linneaus (Atlantic mackerel) 
• Scomberomorus cavalla (Cuvier) 
• S. maculatus (Mitchill) (Spanish mackerel) 
• S. regalis (Bloch) (Cero)
• Thunnus alalunga (Bonnaterre) 
• T. abbacares (Bonnaterre) 
• T. obesus (Lowe)
• T. thynnus (Linnaeus)

Teised kalad, mis võivad samuti põhjustada mürgistust

• Mahi Mahi or Dolphinfish
• Bluefish (Pomatomus saletria)
• Bombay Duck
• Kahawai
• Kingfish
• Pilchards
• Pacific Amberjack
• Japanese Saury (Cololabis saira) 
• Salmon
• Trumpeter Fish
• ArripidaeArripis trutta (sea perch)
• CoryphaenidaeCoryphaena hippurus (Linnaeus) (dolphin)
• CupeidaeAmblygaster sirn (Walbaum) (sprat)
• ScomberesocidaeCololabis saira (Brevoort) (saury)
• XiphiidaeMakair audax (Poey) (striped marlin)
• Xiphias gladius (Linneaus) (swordfish)
• Prepared FishHerring, sardines, and anchovies
• Iwashi maruboshi (dried sardine)

Põhjustajaks dinoflagellaatide poolt toodetud toksiinid, mis ladestuvad troopiliste ja subtroopiliste merede kalades. Impordi tõttu võib ette tulla kõikjal. Kalad, eriti suured, võivad olla toksilised aastaid. Ciguatera mürgistust on seostatud ka meduuside söömisega. Toksiinid on lõhnatud, värvitud, maitsetud, kuumus- ja happekindlad.
 

Loe ka Terviseameti kodulehelt

Põhjustavad saastunud kalad heeringaliste seltsist (Clupeiformes): sardiinid, heeringad, anšoovised jt. Levib Atlandi ja Vaikse ookeani troopilistes osades, Kariibi meres. Küpsetamine ega kuivatamine toksiine ei eemalda. Mürgistused esinevad sagedamini suvekuudel. Sellisel kalal on sisikond on kõige toksilisem osa kalast. Ent mürgisus ei sõltu ei kala suurusest, ega värskusest.

Mürgistussümptomid võivad tekkida juba mõne minuti jooksul peale kala söömist: metalli maitse suus, oksendamine, suu kuivus, süljevoolus, kõhulahtisus, naha sügelus, peavalu, pearinglus jne. Mürgistus võib kujuneda ka kriitiliseks haigusseisundiks, mis vajab kiiret arstiabi.

Kerakalas leiduv mürk (Tetrodotoxin) on närvimürk mis blokeerib närvide ja lihaste erutusjuhte eest vastutavad naatriumi kanalid, põhjustades paralüütilist mürgistust. Kõige sagedamini leidub mürkainet kerakalades Ida - ja Kagu Aasias. Võib leiduda ka kaheksajalas (blue ringed octopus), meritähtedes, merekarpides, krabides, lameussides, paelussides, vetikates, salamandrites ja nende kullestes, Atelopus konna liigis Brasiilias.

Mürgistus saadakse kala söömisel, aga ka osade liikide ogade torkest.

Ehkki täpne toksiline kogus ei ole teada, võib juba 1 kullese söömine olla eluohtlik. Sümptomid (tuimus suu ümbruses, iiveldus, näo- ja keele tuimus, kõnetakistus jne) avalduvad tavaliselt juba 5 minutiga (ka kuni 45 minutiga). Antidoot puudub, ravi on sümptomite põhine. Kui ravi on õigeaegne, taanduvad tervisekaebused 24-48 tunniga.

Palitoksiin on organismis naatrium-kaalium kanalite aktivaator ja on tugev vasokonstriktor.

Mürkaine võib imenduda vigastatud naha ja limaskestade kaudu korallide käsitlemisel. Mürgistust on võimalik saada ka toksiini sisse hingates, nt kui koralle keedetakse, tükeldatakse või muul moel töödeldakse. 

Ent ka akvaariumi puhastamisel, eriti korallide "õitsemise" ajal. Kindlasti ei tohi selliseid koralle harjata ega asetada lahtiselt kapile või riiulile!

Koralle tuleks transportida veega täidetud, kinnistes ja tugevates plastikkottides või karpides.

Lisaks inimestele on korallimürgistuse oht ka koduloomadel.

Korallimürgistuse sümptomid algavad tavaliselt 30–60 minuti jooksul, harvem kahe tunni jooksul. Raske mürgistus võib aga tekkida juba 15 minuti jooksul pärast kokkupuudet mürkainega ning vajada kiiret arstiabi. Kõik palitoksiiniga kokkupuutunud inimesed vajavad alati jälgimist haiglas ning täielik tervenemine võib vajada pikemat aega.

Tavalisemateks sümptomiteks on tugev kuiv köha, metallimaitse suus, suukuivus, peavalu, pearinglus ja surin kätes. Raskematel juhtudel lisandub südamekloppimine, madal vererõhk, aeglame südamerütm, tsüanoos ja lihaskrambid.

Palitoksiini määramiseks pole head ja kättesaadavat laboratoorset meetodit. Diagnoos põhineb anamneesil (nt inimene teab, et sõi kala, mis võib sisaldada palitoksiini või puhastas mereakvaariumit palitoksiini sisaldava koralliga) ning sellele järgnenud tervisekaebustel. Raviks pole ka antidooti; ravi on organismi toetav ja sümptomaatiline.

Esmaabiks mürgistuse tekkimisel tuleb ruumist võimalikult kiiresti lahkuda ning enne naasmist see väga põhjalikult tuulutada. Pindade puhastamiseks puudub küll kindlalt kontrollitud meetod, kuid kasutatud on efektiivset ruumide tuulutamist ja pindade töötlemist nõrga hüpokloriti lahusega (1–2,5%). Puhastamisel on vajalik kanda kaitseriietust. 

Juhised turvaliseks toimetamiseks ja õnnetuse korral tegutsemiseks:

• Coral handling safety tips for aquarium owners
• Recommended Clean-Up Procedures Following Palytoxin Incidents