Selleks, et seenelkäik pakuks rõõmu ega lõpeks tervisemurega, tasub teada, kuidas seenemürgistust ennetada ja mida teha, kui õnnetus siiski juhtub.

Korjata ja süüa tuleks ainult neid seeni, mida tuntakse kindlalt. Algajale seenelisele soovitame lihtsat lähenemist: õppida selgeks 1–2 äratuntavat söögiseent ja piirduda ainult nende korjamisega. Kõik tundmatud või kahtlased seened jäägu metsa – nii väheneb segiajamise oht, mis ongi üks peamisi seenemürgistuse põhjuseid.

Kõige olulisem reegel on lihtne: kui kahtled, ära korja!

Valgeid seeni on väga lihtne ajada segamini mürgiste teisikutega ning tasub meeles pidada, et korjamisel võivad vigu teha ka kogenud seenelised, sealhulgas seenemüüjad. Näiteks võib valge kärbseseene segamini ajada metsšampinjoni, sirmiku või kitsemampliga, mürgised vöödikud aga riisikatega. Vöödikud võivad tunduda tugeva jalaga head söögiseened, kuid enamik neist on mittesöödavad ning näiteks kühmvöödik koguni surmavalt mürgine.

Kui metsa seenele on mindud koos lastega, siis lepitakse lastega kokku, et enne täiskasvanu loata ei pane nad ühtegi seent ja marja või muud taime suhu. Oluline on teada, et alla kaheaastastele lastele ei tohiks seeneroogasid üldse pakkuda, sest nende seedesüsteem ei ole veel valmis seeni seedima.

Infoajastu võimaldab kõike guugeldada ja seeläbi uusi teadmisi omandada. Kui ise küsimustele vastuseid ei teata, otsitakse abi internetist, kuid unustatakse olla allikakriitilised. Seente määramiseks mõeldud nutirakendused võivad olla abiks, kuid nende täpsus pole alati tagatud. Seente määramine Facebooki gruppides ei ole kindlasti ohutu – väga palju sõltub tehtud pildi kvaliteedist, nurgast ja valguses.

Seenete liike oskavad kindlalt määrata vaid seeneteadlased, aga ka ekspertidel on keerukas pelgalt pildi põhjal otsustada, millise seenega on tegu. Lisaks välimusele on aitavad liiki määrata ka lõhn, kasvukoht ning see, kas seent murdes eraldub seenemahla. Vanarahva tarkus ütleb küll, et maitse peaks reetma seene mürgisuse, kuid see juhis veab siinkohal alt – tõde on see, et mürgiseened ei pruugi halvasti maitsta. Seetõttu ei ole metsas seente näksimine nende mürgisuse tuvastamiseks kindlasti soovitatav.

Kõige turvalisem on, kui tundmatud seened jäävad siiski metsa. Kodus on kahtlaste seente eristamine veelgi raskem, sest seened lähevad kergesti katki ja olulised seeneosad võivad olla jäänud metsa. Tervet seent nägemata pole aga võimalik seda tuvastada.

Kui metsas on käidud, algab kiire töö: seened tuleb puhastada ning vajadusel kupatada ja purki panna. Selleks et töö oleks jõukohane, tasub metsast välja tulla just nii paljude seentega, kui jõutakse sama päeva jooksul ära töödelda. Seened riknevad kiiresti ja hakkavad eritama inimesele kahjulikke aineid. Isegi tavalistest puravikest võib saada tugeva seedetraktiärrituse, kui need on kaua soojas seisnud. Seened tuleks puhastada ja neist valmistatud toit – olgu see hommiku-, lõuna- või õhtusöök – tuleks ära süüa samal päeval.

Seenehoidiseid seevastu ei pea kohe tarvitama, kuid purki tohivad jõuda ainult korralikult puhastatud ja usaldusväärsed seened. Seenehooajaga käivad paraku alati kaasas ka mürgistused, mis on tingitud äädika joomisest. Seente sissetegemise ajal pannakse klaas äädikaga lauale, kuid aetakse siis veega segamini ja võetakse kogemata lonks. Äädikhappe joomine põhjustab tõsiseid söövitusi ja haiglas jälgimist vajavad kõik, kes on joonud üle 10% kangusega äädikhapet. Seetõttu on mõistlik osta koju lahjemat äädikalahust, mis õnnetuse korral tekitab vaid mööduva limaskesta ärrituse.

Sügisese seenehooaja lõpp ei tähenda aga, et seenemürgistustega seotud kõnesid infoliinile enam ei laeku. Peamiselt on inimestel tekkinud kehv enesetunne pärast seenehoidiste söömist, sest hoidiste sisse on sattunud mürgiseid seeni. Teine levinud põhjus on seente ja alkoholi koostoimel tekkinud mürgistus. Kuna marineeritud seeni armastatakse pakkuda pidulauas, tasub teada, millised seened tekitavad alkoholiga koos tarbides mürgistust. Nendeks on tamme-kivipuravik, nuijalg-lehtrik, soomusmampel, mürklid, sõrmkübaraseen, voldiline tindik ja mõningad heinikulased.

Ka külas olles tasub uurida, milliseid seeni on toidus kasutatud. See on tähtis teadmine, kui ilmnevad seenemürgistuse sümptomid – mürgistusinfoliini spetsialistid teavad saadud info põhjal anda parimat võimalikku nõu.

Mürgiste seente söömine tekitab erinevaid tervisekaebusi ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Mürgistuse tõsiduse hindamisel on oluline teada, kui kiiresti pärast seente söömist sümptomid tekkisid ning millist seent söödi või arvati söödavat.

Seenemürgistuse kahtluse korral ei tasu ootama jääda – tuleb helistada kohe mürgistusinfoliinile 16662, mis töötab ööpäevläbi. Infoliin on anonüümne ning sealt saab täpsed juhised edasiseks tegutsemiseks.

Mitmete seenemürgistuste korral võib olla abi aktiivsöest. Seda võiks kodus varuks olla täiskasvanu kohta 50 grammi ehk umbes 200 tabletti. Enne aktiivsöe manustamist tuleb kindlasti nõu pidada mürgistusteabekeskuse spetsialistiga ja järgida tema juhiseid.

Selleks, et mürgistuse või selle kahtluse korral õige number kiirelt üles leida, salvesta mürgistusinfoliini number 16662 oma telefoni juba praegu. Nii oled vajadusel kiiremini valmis nõu ja abi küsima.