Ajalugu

Maailma esimesed mürgistusteabekeskused loodi 1950. aastatel Chicagos, Kopenhaagenis ja Amsterdamis. Põhjamaades, sealhulgas Soomes, avati esimesed keskused 1961. aastal või sellele järgnevatel aastatel.

Mürgistusteabekeskuste loomise tingis kemikaalide kättesaadavuse kasv, laste mürgistusjuhtumite sagenemine ning vajadus ühtlustada ravimeetmeid. Nõudlus sütematiseeritud informatsiooni ja ühtsete juhiste järele kasvas paralleelselt maailmas kasutatavate kemikaalide arvu suurenemisega, mis ulatub tänaseks enam kui 60 000 erineva aineni. Aastas lisandub ligi 2000 uut kemikaali, mis suurendab vajadust asjatundliku nõustamise ja ühteviisi toimivate protseduuride järele. Mürgistusohte suurendavad ka ravimite ja looduses leiduvate ohtlike ainete kättesaadavus. 

Esialgu töötasid mürgistusteemadega spetsialistid haiglate intensiivraviosakondades või lasteosakondades. Teavet mürkide mõju kohta koguti ja säilitati tolle aja tehnoloogiatele vastavalt perfokaartidega. 

Üha suureneva nõustamisvajaduse, kemikaali- ja ravimituru laienemisega, toksikoloogilise info kohta digitaalsete andmebaaside loomisega ning ressursside kokkuhoiu vajadusega algas selles valdkonnas uus ajajärk. Aina enam osutus vajalikuks sõltumatute ekspertide olemasolu eraldi keskuses ja erialana, et lahendada inimestel mürgistusi põhjustavate ainetega seotud juhtusid. Samuti leiti, et avades infoliini kaudu pakutava nõustamisteenuse lisaks meditsiinipersonalile ka elanikkonnale, väheneb seeläbi asjatute kiirabikutsete ning visiitide arv erakorralise meditsiini osakondadesse. Väheneb ka uuringutele ja visiitidele kulutatud ressursside maht, mida oli võimalik tervishoiusüsteemis suunata teiste vajalike kulude katteks. Üks enimtsiteeritud mürgistusteabekeskuste kulu-tuluanalüüsi kajastav uurimistöö on kättesaadav siit.

Lisaks kujunesid mürgistusteabekeskustest ka vastavate riikide antidoodiprogrammide juhid. Mõnes riigis oli keskustel antidootidega seonduvates regulatsioonides juhtiv roll, teistes osalesid kliinilise toksikoloogia spetsialistid töögruppides eksperdi rollis.

Eestis algasid arutelud mürgistusteabekeskuse loomise üle 20. sajandi lõpus. 21. sajandi alguses võttis Sotsiaalministeerium ja eeskätt tollase Kemikaalide Teabekeskuse juht Enda Veskimäe eesmärgiks riikliku keskuse käivitamise. Nõusoleku protsessi nõustamiseks andis 2005. aastal SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (dr Aadu Liivat), kust suunati keskust käivitama sealsed erakorralise meditsiini eksperdid Kristiina Põld ja Mare Oder. 

Tihe koostöö toimis aastaid ka Helsingi Meilahti Ülikooli haiglas paikneva Soome Mürgistusteabekeskusega (juht Kalle Hoppu), kes sai Eesti keskusele mentoriks. Koostöö tulemusena tekkis 2006. aastal esialgu ministeeriumi ja Kemikaalide Teabekeskuse tööplaanidesse Exceli rida: Mürgistusteabekeskus ja käivitajate lähteülesandeks seati keskuse tööle hakkamine vastavalt EAPCCT* miinimumnõuetele. 

* EAPCCT – European Association of Poisons Centres and Clinical Toxicologists (Euroopa Mürgistusteabekeskuste ja Kliiniliste Toksikoloogide Ühing)

Pärast ettevalmistustöid (arengu-, tegevuskava ja kvaliteedijuhtimise dokumentide koostamist, mürgistusravi andmebaasi sisseseadmist, telefoninõustajate koolitamist) avati 6. oktoobril 2008. aastal mürgistusteabekeskuse infoliin 16662. Infoliin alustas kohe info jagamist ja nõustamist lisaks tervishoiuspetsialistidele ka elanikkonnale ja päästetöötajatelele.

Esmalt avati infoliin 2008. aasta septembris kolmetunniseks testperioodiks päevas ning 6. oktoobrist 2008 tööpäeviti 9.00–17.00. Tulenevalt majanduskriisi algusest polnud võimalik korraldada meediakampaaniat, millega oleks tutvustatud uuele infoliinile helistamise võimalust. Seega otsustasid kaks keskuse käivitajat alustada elanikkonna koolitamisega juba enne infoliini avamist. Eelkõige õpetati väikelaste vanemaid ennetama erinevate ravimite ja kemikaalidega kaasnevaid ohuolukordi ning andma õiget esmaabi. Väga tulemuslikuks kujunes keskuse tihe koostöö maakondade tervisedenduse spetsialistide ning nende koostöövõrgustikuga ja erinevate (riigis juba tegutsevate) vigastuste vältimisele suunatud töögruppidega. Keskuse käivitumisel alustati meditsiiniasutuste palvel ka vastavate koolitustega arstidele ja õdedele.

2009. aasta alguses avati keskuse infoliin 16662 ööpäevaringselt neljal nädalapäeval: esmaspäeva hommikust reede õhtuni, mida pikendati 2011. aastal laupäeva hommikuni. Alates 2012. aasta detsembrist avati infoliin 16662 ööpäevaringselt kõikidel nädalapäevadel.

Alates 2008. aastast on keskuse töötajad teinud koostööd Sotsiaalministeeriumiga, leidmaks võimalusi ning vahendeid kaasaegsete vastumürkide/antidootide soetamiseks ning nende kättesaadavuse parendamiseks optimaalseima süsteemi väljatöötamiseks. Ühe projekti osana ilmus trükist 2010. aasta algul keskuse poolt koosatud Antidoodikäsiraamat arstidele, kus kirjeldatakse ja selgitatakse õiget antidootide kasutamist. 

2012. aasta suvel võeti vastu tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus, mis sätestab antidootide hankimise ja korralduse Terviseameti ülesandena. Alates 2023. aastast on Eesti mürgistusteabekeskusel juhtiv roll mürgistusvigastuste ravis kasutatavate antidootide hindamisel, ostuvajaduse planeerimisel ning aasta tellimusplaani koostamisel hankijale Eesti Tervisekassale.

Mürgistusteabekeskus peab ka kaasajas kehtivat antidootide andmebaasi ning Antidoodikäsiraamatut.

Alates 2010. aastast kuulub mürgistusteabekeskus Sotsiaalministeeriumi haldusalas loodud Terviseameti koosseisu. Alates 2023. aasta 1. jaanuarist toimib mürgistusteabekeskus mürgistusteabe osakonnana Terviseameti tervishoiukorralduse ja toimepidevuse asedirektori haldusalas.